Pärnu taksojuhi argipäev: tööpuudus või purjus kunded

Kuigi Tallinnaga võrreldavast taksomaffiast pole Pärnus juttugi ja sohvritele teevad kõige rohkem muret sekeldused purjus kundedega, jääb suvepealinna taksojuhtide tööpõld üha ahtamaks.

“Tööpäevadel saab päevas kolm-neli kutset,” ütleb Pärnu Postimehele Bristol taksos töötav sohver, kes palub oma nime mitte lehte panna. “Võrreldes kahe-kolme aasta tagusega, on asi ikka kehv. Turistidelt on ka paar-kolm korda tagasi tõmmanud.”

Sama kinnitavad esmaspäeval Port Artur 2 juures seisvad taksojuhid.

“Elu on väga kurvaks muutunud,” räägivad mehed. “See on ikka silmaga näha, et inimestel raha ei ole. Majanduskriis annab ennast selgelt tunda, sõitjaid on päeval väga väheks jäänud ja isegi turiste on linnas vähe.”

Pealegi on sohvrite kinnitusel Pärnus liiga palju taksosid: kuni 170. Suvel polevat hullu, aga sügistalvel võiks taksosid poole vähem olla.

Nii teenivad taksojuhid suurema osa sissetulekust nädalavahetustel peamiselt klubilisi ja muid pidulisi passides. Populaarsemad ootekohad on kuursaali esine ja ööklubid Bravo ning Mirage.

“Paljud küsivad, kui palju on taksojuhi kuupalk,” märgib juba kümme aastat erataksojuhina töötav Viljar Kalbus. “Seda teab ainult jumal taevas, kui palju ta kuus tulla võib. Suvel tuleb ilmselt üle Eesti keskmise ära, aga muul ajal jääb raudselt alla.”

Kui on kuulõpp, on Kalbuse kinnitusel taksosõite raudselt vähem.

“Seda näeb kohe, et kui linn on öösel tühi, järelikult rahval raha pole,” kõneleb Kalbus. “Aga kui tasku on tühi, oled nagu kalamees: loobid seda landikest, et kas tuleb nüüd kedagi või mitte. Samal ajal on öösel sõitmisel oma võlud. Vahel tuleb mõni veidi napsine lõbusam vend ja viskab rohkem. Või on teisel vaja jälle linnale tiir peale teha: tuttavaid otsida või kõrtse külastada. Päeval selliseid asju ei juhtu.”

Hoopis teine lugu on siis, kui sihtkohta jõudes selgub, et kundedel on makseraskusi.

“Ükskord keeldusid mul poisid arvet maksmast,” meenutab Kalbus. “Panin siis uuesti käigu sisse ja hakkasin linna poole sõitma, et viin teid politseisse, kui ei maksa. Selle peale otsustasid poisid sõidu pealt autost 40kilomeetrise tunnikiiruse juures välja hüpata. Ei tea, kas mingi 50 krooni pärast tasub ikka selliseid asju teha?”

Kalbuse mäletamist mööda jooksid poisid minema ja sohver ei hakanud neid taga ajama. “Aga Eesti riigi seaduste järgi tuleb ta ju järgmine kord uuesti peale võtta, kui inimene käitub normaalselt ja on kaine. Tahad või mitte,” lisab Kalbus.

Bristol taksos üheksa aastat töötanud, anonüümseks jääda soovinud sohver sattus aga kord arve pärast noaga silmitsi.

“Üks mees oli end segaseks joonud,” meenutab taksojuht. “Läks tuppa raha tooma ja tuli viis minutit hiljem tagasi, kööginuga püsti peos, ja tahtis susata. Aga virutasin tal kohe käe ukse vahele ja panin ajama. Õnneks muud hullu nagu kummide läbilõikamine või akende lõhkumine pole üheksa aasta jooksul olnud.”

Muidugi on taksojuhtidel ette tulnud juhtumeid, kui klient palub sihtkohas raha puudumise pärast vabandust ja palub luba midagi pandiks jätta. Üldiselt peavad pantijad sõna, sest arve katteks jäetud mobiiltelefoni või passi läheb enamikul inimestest ikka vaja.

Kui Bristol takso sohver on siiani auto lõhkumisest pääsenud, siis Kalbusel pole nii hästi läinud.

“Kord uuel aastal jokutas üks kunde tükk aega ja vahepeal tulid kliendid peale,” kirjeldab Kalbus. “Kunde sai siis pahaseks, et tema takso võeti ära. Kukkus alguses autot jalaga vemmeldama. Aga olin just ostnud pipragaasi. Vaatasin, et rahustaks sellega poissi natuke. Tõmbasin talle sahmaka gaasi ära, siis läks eemale, rabas ühe käest šampusepudeli ja soovis mulle läbi tagumise klaasi pudeliga head uut aastat.”

Asi jäänud sinnapaika, sest kriminaalmenetluse alustamiseks oli autoklaas odav. Väärteomenetluseks ei olnud kaabakas aga Kalbuse andmeil politseisse ilmunud. “Laku siis ise oma haavad!” on taksojuht irooniline.

Teisel korral hakanud Kalbuse klientideks olnud noorukid autos kildu loopima, et võtaks juhil mersu käest ära.

“Küsisin siis: kas pean auto kinni ja ronin ise välja või?” meenutab Kalbus. “Aga selle peale tõmbasid poisid õnneks tagasi.”

Sohvri jutu järgi purjus kambad endast tavaliselt ohtu ei kujutagi ja lõõbivad rohkem niisama. Pelgama peab purjus üksikkliente, kes võivad käituda äraarvamatult.

Bristol takso juht kinnitab, et taksojuhtide turvasüsteem toimib väga hästi.

“Kui ikka action’iks läheb ja teatad sellest eetrisse, tormavad teised taksod ikka päris ruttu appi,” väidab Kalbus. “Taolisi juhtumeid on aga õnneks väga harva.”

Kliendi sõidutamisest võib taksojuht keelduda, kui inimene on purjus, määrdunud või ennast näiteks täis oksendanud.

“Põhiprobleem on, et paljud tahavad oma õlletopsiga peale ronida või tagaistmel hamburgerit nohistada, nii et tagaiste on pärast kastet täis,” räägib Kalbus. “Keemiline autopuhastus maksab 1000 krooni ringis. On muidugi selliseid juhtumeid ette tulnud, et sõitjad on olnud nõus puhastuse kinni maksma.”

Taksojuhid ironiseerivad, et tihti ronivad silmini täis kunded taksosse ja teatavad, et klient on kuningas.

“Üks mu klient ütles kuninglikud sõnad: “Et klient oleks kuningas, peab ta kuninglikult käituma”,” märgib Kalbus.

“Nõuab, et koheldaks nagu kuningat, aga ise käitub nagu karjapoiss!” ei jää ka Britol taksos töötav sohver võlgu.

Aeg-ajalt kuuleb ikka, et ühel või teisel, eriti just välismaalastel tekivad kesklinnast mõnda magalarajooni sõites megataksoarved.

Kalbus ei oska neid kuuldusi kommenteerida. “Minul selliseid asju ei ole, et sõidab välismaalane kesklinnast kuhugi magalasse ja arve on 500 krooni,” kinnitab mees. “Võib-olla on juhtunud mõnel teisel taksojuhil. Minul mitte. Sõit toimub ikka vastavalt hinnakirjale.”

Küll võib erataksojuht kehtestada hinnakirjas erinevad hinnad näiteks päevasel ja öisel ajal. Pärnu taksofirmades kehtib sama hind ööpäev ringi. Kõik firmad küsivad kilomeetri eest 12 krooni, kui tegu on väikeautoga. Mahtuniversaali ja busside puhul, kuhu mahub üle nelja inimese, on taks 17 krooni kilomeetrilt. Seisutunni hind on firmadel erinev ja sõltub auto mahutavusestki.

Klienti petta olevat Kalbuse arvates tänapäeva taksonduses üsna keeruline. Taksomeetrid peavad olema taadeldud ja adapteeritud ning taksojuht ise sinna mingit programmi sisestada ei saagi. Peale selle on taksomeeter plommitud ja kui plomm katki või pole vastavaid tunnistusi ette näidata, võib politseilt järgneda ränk karistus.

Juhi seletuse põhjal töötab taksomeeter sõites kilomeetri järgi. Peatudes lülitub masin aga automaatselt seisutunnile, näiteks valgusfoori all seistes. Taas liikuma hakates lülitub taksomeeter uuesti ümber kilomeetrite lugemisele.

“Võib-olla vanematel taksomeetritel sai seal midagi muuta, aga praegu on elektroonika võrdlemisi täpne,” märgib juht.

Loomulikult mõjutab sõidu maksumust valitud marsruudi pikkus.

“Viisakas taksojuht, kui tal on kahtlusi või kõhklusi, küsib kliendi käest, mis marsruuti mööda too minna soovib,” räägib Kalbus. “Kuigi eks teinekord ole juhtunud ka sedasi, et klient valib ise pikema ringi.”

Aga kui taksojuht hakkab ise ringe tegema või valib kahtlaselt pika marsruudi, tuleks sohvri kompetentsus kahtluse alla seada.

Muudesse linnadesse sõite taksojuhtidel viimasel ajal eriti ette ei tule. Ja kui tuleb, kehtib eritariif. Kalbuse teada näiteks Tallinna keegi alla 1500 krooni minna ei taha. Kui aga kellelgi tekib näiteks isu taksoga Riiga põrutada, võiks arvestada 2000-2300kroonise väljaminekuga. Sõltub, kuidas sohvriga kaubale saab.

Kuigi taksod seavad end peatustes elavasse järjekorda, ei pea kunde taksojuhtide sõnutsi tingimata esimest masinat valima, vaid võib võtta meelepärase.

“Kui inimene tahab hotelli minna, ei pea ta ka võtma esimest ettejuhtuvat hotelli, vaid valib, mis on taskukohasem või rohkem meeldib,” selgitab Kalbus. “Muidugi, eks võib-olla mõni Spartacuse-sugune kloun pane vahel järjekorras karjuma, kui kunde takso järjekorra keskelt võtab, aga muidu see väga taksojuhte ei häiri.”

Kuigi Tallinna-laadset taksomaffiat Pärnus pole, kehtivad siin-seal erandid. Näiteks on mõnel sanatooriumil ja hotellil kokkulepe kindla firmaga, et maja ees tohivad seista ainult selle teenindaja taksod.

Bristol takso juht näitab ajakirjanikule eriluba, mis lubab firma taksodel sõita keelumärgi alt läbi Sunseti ukse ette.

Erikokkulepped on taksofirmadel ettevõtetega, et nende öösel koju minevad töötajad koju sõidutada. Neile kehtib soodsam hindki.

Taksojuhiks saamiseks on vaja peale auto plafooni, taksomeetrit ja ennast FIEna äriregistris arvele võtta. Lisaks tuleb läbida taksojuhikoolitus. Kogu protseduur ilma auto ostuta läheb maksma ligikaudu 20 000 krooni.

Samal ajal on taksojuhi tööaeg Bristol taksos töötava sohvri kinnitusel täiesti vaba isegi firmades, kui just kohustuslikku öövalvet pole. Tööta kaks või 20 tundi, piiranguid sulle ei seata.

“Kümmekond aastat tagasi, kui oli samuti majanduskriis, öeldi tööhõiveametis otse, et kui sul auto on, mine siis taksot sõitma!” mäletab Kalbus. “Nii ma sellele tööle jäingi.”

Info allikas: "Pärnu Postimees"

TAKSO.INFO

Pärnu taksojuhi argipäev: tööpuudus või purjus kunded